Kui ma olin väike tüdruk, elas meie pere Lõuna-Eesti väikelinnas Põlvas. Nagu sellel ajal ikka, läksime õega juba enne aastaseks saamist lastesõime ja ema alustas taas tööd. Aga ometigi veetsime emaga koos palju aega ja õppisime väikeste tüdrukutena temalt kõike seda, mida koolis ei õpetata. Käisime palju metsas, elasime ju täpselt Intsikurmu metsa serval. Ma tean täpselt, milline näeb välja hundinui, kurereha või varesekübar, kuidas lõhnab sookail või kuidas vahet teha mustikal ja sinikal. Kõik teadmised, mis ema sellel ajal mulle jagas, on vankumatu tõena minu kuklas. Isegi seenemetsas ei tihka ma täna muid seeni korjata, kui sellest ajast meeles on. 

Ema oli tollel ajal muusikaõpetaja ja tegelikult ka väga hea käega joonistaja. Tänu sellele sai meie silmaring avarust juurde ka nendes valdkondades. Meie jaoks oli tavapärane, et värvid olid sinepikollane, ploomililla või vaarikapunane. Mitte lihtsalt kollane, lilla või punane. 

Üks minu lemmikutest oli toona miljonärisinine. Ma ei tea, kas selline nimetus ka tegelikult kasutuses on, aga ma tean täpselt, milline see on.  

Just täpselt selline.

Kui hästi see sobib hommikumantliks, selgub peagi.