Olen viimasel ajal tähele pannud, et minu maailma on sugenenud üks uutmoodi oskus. Olen hakanud märkama, et alati ei pea kõike kontrollima ja juhtima, kõiki probleemidena näivaid situatsioone kiirelt ja iga hinna eest lahendama. Muidugi ei tähenda see, et ma konstruktiivsest tegutsemisest või suisa mõtlemisest loobunud olen. Lihtsalt järjest rohkem olen hakanud tunnetama neid olukordi, mil asjadel tuleb lasta kulgeda omasoodu. Isegi siis, kui see hetkel arusaamatu või kaugeltki mitte meeltmööda tundub.  Just siis loksuvad asjad hoopis üllatavatesse radadesse ja tekib olukordadele uusi häid lahendusi, mille peale  ise tulla ei osanudki. 

Miks ma sellest siin ja praegu kirjutan? Sest viimane kuu, ehk siis PRII uue kollektsiooni valmimine, on olnud üks suur takerdumiste ja viivituste jada. Kuidagi ei taha ajakava ja tegevused sujuda nii, nagu plaanitud. Küll ei saabu kangas sellisel kujul, nagu tellitud sai . Küll tuleb koostööpartneril äkitselt nii suur hulk tööd sisse, et ka minu tellimuse valmimine oluiselt edasi nihkub. Ja veel palju nihkes pisiasju, millest ometigi kõik muu jälle sõltub. Ja tõesti, kõigil on objektiivsed põhjused. 

Niisiis, mina olen asendanud tavapärase paanika, nördimuse ja muretsemise hoopis kannatlikkusega. Õnneks ei ole hommikumantel ka sedasorti esmatarbekaup, et keegi praegu ilma uue mõnusa mantlita tõsises hädas oleks. 

Ja mis kõige olulisem - ma südamest loodan, et kõik need, kes PRII hommikumantlitest peavad ja võib-olla ehk isegi plaanisid midagi uuest kollektsioonist endale soetada, ootamisest lõplikult tüdinenud ei ole.